Nagu selliste projektide puhul tavaline, selgus lahtivõtmise käigus, et Riviera on oma pika elu jooksul mõndagi kogenud. Aastatele lisaks on oma jälje jätnud ka mingit sorti plekimõlkimine, sest vasak esitiib ja uks pärinevad erinevatelt doonoritelt, parem esitiib poolenisti pahtlist voolitud. Läbiroostetanud kohti on lapitud ameerika kombe kohaselt – kasutades katuseplekki, neete, kruvisid, liimi, paberit ja makroflexi ning määrides kõigele peale paksu kihi roostetõrjet. Kui ülearused kihid eemaldatud, läheb kere liivapritsi ja siis selgub keretööde maht. Ka elektrisüsteem on huvitav tänu aegade jooksul selle kallal toimetanud erinevatele elektrikele. Aga pole hullu, seni on siin kõikidest projektidest auto saanud ja 1967 Riviera on kindlasti seda väärt.
Kere seisukord pärast liivapritsi on rahuldav ja taastatav.
Krunditud kere plekitööde ootel
Plekitöö algus. Kuna küljekarbid on villa ja pähklikoori täis (tavaline asi 😉 ) , tuleb veidi rohkem lahti lõigata